Skeemid kui töövahend

Skeemid on maastikuarhitektuuri ja teiste siduserialade üheks oluliseks töövahendiks. Skeemidena saab reaalsust lihtsustatult, filtreerides ja üldistades talletada, olemasolevat analüüsida, ideid välja töötada ning neid teistele mõtestatult selgitada. Eesmärgist tulenevalt on skeemidel erinev iseloom, välimus ja täpsusaste. Käesolevas õppematerjalis eristatakse mõõtkavas ja mõõtkavatud skeemid, uuritakse pisut nende olemust ja koostamist ning mängitakse läbi mõned näited. Loodetavasti leiab lugeja ja kaasamõtleja siit üht-teist kasulikku, isegi kui skeemid on lugeja jaoks juba tuttav meedium.

Reaalsuse ülestähendused – skeemid, skitsid, joonised, joonistused, kaardid, plaanid, isegi maal ja foto on alati representatsioonid. Pildil on kujutatud pärisasjade tähistus: reaalsust paberile püüda ei saa. Mistahes joonis, sarnaselt tekstile, on vastuvõtjale arusaadav vaid siis, kui ta on tuttav kasutatud keelega-märgisüsteemiga.

Lihtsaks näiteks on siin näiteks joonise skaala – on ka üks-ühele ülestähendusi ning suurendusi, ent harjumuspäraselt mõistame jooniseid kui vähendusi. Asjade tegelik suurus on moonutatud kaks, sada, tuhat korda, joonist vaadates oskame end kohe ümber häälestada ning mõistame, et tegemist on vähendusega. Me ei oota, et linnakaart oleks linna suurune.

Sarnaseks näiteks kokkuleppelisuse kohta on näiteks leppemärgid – teede maanteekaardile märgitud põhimaanteed võivad täpse teisenduse puhul olla kümneid kilomeetreid laiad, aga kaarti lugedes see meid ei eksita. Pigem vastupidi – täpses mõõtkavas maanteekaardil oleks teed tähistav joon nii peenike, et teda poleks näha ning kaart muutuks mõttetuks. Kaardi lugemist lihtsustab alati leppemärkide selgituste olemasolu, millelt saame teada, et põllud on märgitud kollasega ning vesi helesinisega, kuigi tegelikult on üks kirju-roheline ning teine rohekaspruun. Kõrgustekaardi puhul oletame selgitusteta, et kõrgustikud on pruunid, värvudes madaldudes kollasest roheliseks ning jõudes soodes tumerohelise-siniseni. Selle oskuse oleme saanud põhikooli geograafiatunnist, kuid kõigiks olukordadeks meil oskusi ei pruugi olla. Tavainimene võib olla raskustes, lugedes tehnovõrkude joonist või ka lihtsalt  tavalist plaanimaterjali – ta ei tunne leppenärke ning/või ei ole ülalt-alla projektsiooni tõlgendamisega harjunud.


Kokkulepete näiteid. Vasak: Eesti maanteede atlas 1996 (väljavõte www.virtsu.ee). Näide maanteest leppemärgina: reaalse teisendusena oleks punasega märgitud maantee umbes 100 meetrit lai. Parem: Eesti kaart loodusõpetuse töövihiku lisast, 1980-ndate lõpp. Ühes servas tunneme raskusteta ära kõrgustiku, teises madaliku.


Kokkuvõtteks:

pärisolukordade ülestähendused on üheks kultuuri tunnuseks, joonised-kaardid-plaanid käivad kogu inimtegevusega tihedalt koos. Info edastamine graafilisel kujul on üks kommunikatsiooniliike, kus, nagu mistahes teistes infovahendusviisides osalevad sõnum, selle edastaja ning vastuvõtja. Graafiline materjal on seega maastikuarhitekti üks peamisi suhtlusvahendeid, suhtluse efektiivseimaks toimimiseks on aga tarvis graafiliste meetodite seast igaks olukorraks sobivaim ära tunda.

Huvilistel on võimalus uurida teisigi seotud teemade kohta koostatud digitaalseid õppematerjale. Kui olete seemide koostamise põhialused endale selgeks teinud, võite proovida näiteks Maaülikooli maastikuarhitektuuri õppejõu Kadri Maikovi koostatud harjutuskogu planeerijatele ja kujundajatele või näiteks maastikuprojektide tehnilist joonestamist.

Järgnevalt võrdleme mõõtkavas ja mõõtkavatute skeemide olemust, jätkamiseks võid vajutada siia.